Päikese- ja tuuleenergia laialdasema kasutuselevõtuga tekib murekoht, kuidas ümber töödelda eluringi lõppu jõudnud seadmeid. Füüsikalise ja elektrokeemia teadur Meelis Härmas käis Vikerraadio hommikuprogrammis rääkimas, kuidas päiksesepaneele ja tuulegeneraatorite jäätmeid teaduspõhiselt käidelda.
Taastuvenergia, nagu päikese- ja tuuleenergia, on kordades keskkonnasäästlikum kui põlevkivist energia tootmine. Näiteks päiksepaneele kasutades on elektritootmise kliimamõju ligi 50 korda väiksem. Kuigi need tehnoloogiad aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heiteid, tekib aja jooksul mure nende jäätmetega: mida teha, kui seadmed enam ei tööta?
Härmas tõi välja, et ainuüksi päikesepaneelide tootmine kasvab igal aastal ligikaudu 26%. Kui sama trend jätkub, seisame lähikümnenditel silmitsi suure hulga vananevate seadmetega, mille käitlemiseks tuleb leida kestlikud lahendused.
Saates selgitas ta lähemalt, millest koosneb tüüpiline päikesepaneel. „See on nagu elektrooniline võileib – mitmekihiline ehitis, kus on alumiiniumraam, klaas, plastkaitsekihid ja tööd tegev pooljuhtmaterjal,“ kirjeldas Härmas. Mõningaid komponente, nagu alumiiniumraame, on võimalik üsna energiatõhusalt ringlusse võtta. Samas kujutavad probleemi paneelide õhukesed plastkihid, mille paksus jääb vaid 200 mikromeetri kanti. Nende eraldamine ja töötlemine on keeruline ja seeläbi ka väga kulukas.
Lisaks päikesepaneelidele kuuluvad arutellu ka tuulegeneraatorid, täpsemini nende labad. Teadur nentis, et labade matmine, millest uudistes sageli räägitakse, on kõige kehvem variant üldse. Ta selgitas, et tuulikute labade praktilisi taaskasutuse võimalusi on mitmeid, alates nende mehaanilisest jahvatamisest kuni keemiliste meetoditeni nagu solvolüüs ja pürolüüs.
Härmas rõhutas, et taastuvenergia tootmise tagajärjel tekkinud jäätmed ei pea lõppema prügimäel. Olemas on juba mitmeid tehnoloogiaid, mis võimaldavad materjale tõhusalt ringlusesse suunata – oluline on tegutseda ennetavalt ja investeerida kestlikesse lahendustesse.