Foto:
Erakogu

Verner Sääsk: õpiränne andis mulle tugevama seose Eestiga 

Jätkame intervjuude sarja keemia instituudi tudengitega nende õpirände kogemustest. Oma elamustest Jaapanis ja sellest, miks on oluline välismaal pikemalt viibides võõrkeelt õppida rääkis Verner Sääsk.

Mis inspireeris sind õpirändele minema?

Ma arvan, et huvi reisimise vastu üldisemalt. Olen päris palju reisinud Erasmus+ võrgustikuga, mis on ülikooliväline ja lühiajaline õpiränne ning kestab tavaliselt kuni kaks nädalat. Olen erinevate projektidega väga mitmel reisil käinud. Aga siis mõtlesin, et tahaks proovida elada välismaal natuke pikemat aega ja saada sügavam kogemus teisest riigist ning saada teada midagi uut. Hakkasin vaikselt lühiajalisest reisimisest väsima, sest see muutus üksluiseks ja mõtlesin, et kui saab riigis kohapeal elada, siis on palju põnevam. Kõige lihtsam tundus seda teha ülikooli kaudu ja ma arvan siiamaani, et ülikooli kaudu reisimine ja teistes riikides elamine on üks parimatest viisidest näha maailma.

Kuidas ja mille põhjal sa oma sihtkoha valisid?

Sellega oli mul üsna lihtne, sest mul on hästi pikaajaline huvi olnud ühe riigi vastu ja on väga raske selgitada, miks mu süda on just selle riigi välja valinud. Aga kuidagi on nii, et lapsepõlvest saadik olen alati väga huvitatud olnud Jaapanist – nii riigist endast kui tema erinevatest muinasjuttudest, filmidest, multikatest või raamatutest. Varem olin Jaapanis käinud ühel lühiajalisel reisil ehk noortevahetusel. See oli Jaapani keisri perekonna finantseeritud ja mitme riigi osalusega rahvusvaheline projekt, kus osalesid ka Eesti noored. Ehk tegu oli natuke spetsiifilisema ja samas hästi suursuguse projektiga. Sain selle projekti kaudu ülikooli esimese aasta jooksul kahe nädala kestel Jaapanis kolme erinevat kohta külastada. See oli väga mälestusterohke reis ja meeldis mulle väga. Siis saigi mu unistusest kindel tahe ja eesmärk ning hakkasin vaatama, et mis võimalusi on Jaapanisse minna ülikooli kaudu. Tartu Ülikooli tudengid saavad igal nädalal infokirja, kus on välja toodud ka õpirände võimalused. Uurisin pidevalt Jaapani kohta avaldatud infot ja tegin valiku selle põhjal.

 Kirjelda pisut protsessi enne õpirändele minekut – mida oli vaja teha?

Kandideerimise protsessid on ülikoolis üsna sarnased, olgu tegu kraadiõpingute, õpirände või stipendiumiga, sest tavaliselt vajatakse sarnaseid dokumente. Nendeks on isiklik avaldus, motivatsioonikiri, juhendaja soovitus ja väljavõte hinnetelehest. Õpirände puhul oli vaja ka inglise keele eksami tõendit, millega mul oli kõige raskem, sest eksamile tuli eelnevalt registreerida ja olin sellega pisut hiljaks jäänud, ent sain siiski ajapikendust ning dokumendid korda.

Milliseid kogemusi õpiränne sulle andis?

Minu õpiränne toimus HUSTEP’i nimelise rahvusvahelise programmi kaudu, Jaapanis, Hokkaido ülikoolis. Sellel programmil olid omad  loengud, ning hulgaliselt rahvusvahelisi tudengeid, kes nendes osalesid ja ma kindlasti ei tundnud ennast üksinda. Kokku oli meid kuskil 50 inimest erinevatest Euroopa, Aasia ja Ameerika ülikoolidest – päris mitmekesine kamp väga erinevate eluliste ja akadeemiliste taustadega. Programmis osalejad olid väga motiveeritud inimesed ja neil kõikidel oli huvi Jaapani ja üldisemalt maailma vastu. Nendega sõbraks saada ning rääkida loengute vahel oli väga põnev.

HUSTEP programmi õppeained keskendusid peamiselt Jaapanile, selle kultuurile, vähemusrahvustele, majandusele või poliitikale. Minu kui keemiku jaoks olid need pisut teistsugused ained, aga samas on mu kõrvalerialaks Ida-Aasia keeled ja kultuurid ning seega olen harjunud ka humanitaarsemate loengutega. Samas oli mu jaoks šokeeriv, kui palju peavad humanitaarteaduste tudengid lugema iga nädal. Keemia ja humanitaarvaldkonna teadusartiklite maht on väga erinev, keemias on artikkel umbes viis kuni kümme lehekülge pikk, millele lisandub hulk lisaandmeid. Humanitaarias võib aga artikli pikkus vabalt ulatuda kuni 50 leheküljeni. Ja mina pidin neid iga nädal lugema väga mitu tükki. See oli omaette kogemus, aga ma jagasin seda valu ka teiste tudengitega. Minu jaoks oli raskemate õppeainete koos läbi kammimine tore kogemus. 

Lisaks programmi sisesele kogemusele tahtsin aktiivse tudengina teha ka kõike muud ja võtsin ette jaapani keele õppimise, kuna tahtsin ka tulevikus tulla Jaapanisse pikemaks ajaks. Võtsin siis nii palju jaapani keele loenguid, kui vähegi sain ehk kokku oli seitse loengut nädalas. See oli väga intensiivne õpe, aga tänu sellele tempole sain iga päev kuskil väljas jaapani keeles inimestega rääkida ning tundsin, et mu keel areneb sisuliselt kui mitte geomeetrilises, siis vähemalt aritmeetilises progressioonis. Kuna tundsin seda arengut, siis see motiveeris väga palju.

Viimaseks tahtsin õpperände jooksul areneda ka enda peaerialas, keemias. Sellepärast valisingi teiste Jaapani ülikoolide seast Hokkaido Ülikooli, mis on tuntud enda tugeva keemiavaldkonna poolest. Valisin oma uurimisteemaga seotud labori, mis võimaldas mul arendada bakalaureusetöö teemat ja suunas seda uute eesmärkideni. Mulle väga meeldis selles laboris: see oli hästi progressiivne ja seal oli hästi palju tudengeid, seal oli elu. Nad aitasid mind ja inspireerisid rohkem katseid tegema ning teadusega tegelema. Ka professorid olid väga toetavad ja aitasid kogu aeg ning andsid soovitusi. See oli väga innustav atmosfäär ning lõpuks valmis mu bakalaureusetöö enamikus just Jaapanis tehtud katsete põhjal. Ma arvan, et mu töö ei oleks nii kõrge kvaliteediga, kui ma ei oleks seal laboris käinud.

Kaua sa kokku Hokkaidos olid?

Üksteist kuud, mis tähendab, et see oli ikka väga tõsine õpiränne.

Mis olid kõige suuremad ahhaa-hetked selle jooksul?

Üks suurimatest ahhaa-hetkedest oli keeleõppega seotud. Jaapani keeles on üks väga spetsiifiline keeleline omapära: kui jaapanlased pöörduvad kellegi poole austusega, siis lisavad nad sufiksi -san. Näiteks kui minu jaapani keele õpetaja pöördus minu poole, siis kutsus ta mind “Saasuku -san”. Nii, Jaapani kuulsaim mägi on teatavasti Fujiyama, aga mõnikord seda kutsutakse ka Fuji-san. Ma olen terve elu arvanud, et jaapanlased niivõrd austavad oma kuulsamat, ilusamat ja perfektsemat mäge, et kutsuvad seda austusega Fuji-san. Pärast tõsisemat jaapani keele õppimist sain aru, et jaapani keeles on mõned sõnad jaapanipärased ja mõned hiinapärased ning mitmed objektid omavad nii jaapani- kui ka hiinapärast hääldust ja Fuji mägi ei ole erand. Seega -san, mida pidasin austuse märgiks, on lihtsalt hiinapärane viis, kuidas selle mäe nimetust öelda. Selle teadasaamine oli minu jaoks väga suur keeleline avastus.

Kui aga keemia poolelt rääkida, siis inspireerivad mind ka mõõtmisseadmed ja mõõtmismeetodid, sest need avaldavad mõnikord sulle uue külje maailmast, mida sa ei ole varem näinud. Ma arvan, et suurim ahhaa-hetk oli siis, kui tegin üksikkristalli difraktomeetriat, mis on sisuliselt viis kristalli sisse vaatamiseks. Mäletan, et valisin mikroskoobi all ühe väikese kristallikese, panin selle nõela abil masinasse, mis keeras mu kristalli kaamera otsa ja siis imetlesin tolle kristalli ilu ja sain pärast ka struktuursed tulemused. Minu jaoks oli see  nii vapustav, et minu sünteesitud aine on mu silmade ees ja see pole enam mudel, vaid ongi päriselt see, kuidas too aine välja näeb. See oli ikka väga suur ja helge hetk.

Miks soovitad teistele õpirändele minna?

Ma arvan, et üks emotsioon, mida iga inimene saab välismaal elades, on natukene paradoksaalselt, aga siiski, tugevam seos enda kodumaaga, sest alati mõistad sa asju võrreldes. Kui sa võrdled enda tunnet sünniriigis olles ja seda, kuidas tunned ennast välismaal, siis see nagu arendab kuuluvuse tunnet. Näiteks mina vist ei tahtnud mitte kunagi nii palju Eestis elada, kui peale seda õpirännet ja see pole sellepärast, et Jaapanis on halb – lihtsalt seepärast, et ma sain tugevama seose Eestiga. See on tähtis, sest ma arvan, et kui seda tunnet ei ole, siis on selle asemel teatud rahutus. Kui võtame näiteks inimesed, kes jäävad Eestisse mitte sellepärast, et see on nende valik, vaid sellepärast, et neil muud valikut ei ole, siis see võib teha inimese õnnetuks. Mu meelest on tähtis see valik teha, et käia välismaal ja vaadata, kuidas seal asjad käivad ning siis teha valik, kas tahad elada Eestis või välismaal ehk kus sulle rohkem meeldib. Aga see valik peab olema läbimõeldud ja välismaal elamine aitab sellele kindlasti kaasa. 

Aga teine nüanss, mis on minu jaoks väga tähtis elutarkus, mida võib-olla oleks tarvis jagada, on seotud keeleõppega. Minu meelest tuleb aju treenida sama palju ja mitmekülgselt kui keha. Ning, sarnaselt erinevate lihasgruppide harjutustega jõusaalis, saab ka  aju  treenida erinevate meetoditega. Näiteks peaks aeg-ajalt harrastama visuaalseid kunste, et arendada enda kujutlusvõimet. Tähtis on ka matemaatika harjutuste või üldisemalt ülesannete lahendamine. Kolmandaks tähtsaks aju treeninguks on keeleõpe. On ju ikka väga erinev aju pinge, kui üritada välja mõelda, mida joonistada valgele lehele, või korrutada arve peas või kui üritada võõrkeeles lauset moodustada. Minu meelest on igale tudengile tähtis, et aju oleks terve ja seega tuleb seda mitmekülgselt treenida. Võõrkeele õppimine on suurepärane viis, mida kõik peaksid proovima, võimalusel igapäevaselt. Ma väga soovitan valida õpirändeks riigi, kus saate mõnd võõrkeelt õppida ja hea, kui see oleks võimalikult erinev teie emakeelest. See on küll väljakutse, ent aju jaoks on see väga hea.

Küsis Sven Paulus

#õppimine
gloobus

Infotund: Erasmus+ programmiga Euroopasse õppima!

#õppimine #õpetamine #täiendusõpe
Joana Jõgela

Täiendõppekursus alustavale keemiaõpetajale

#kooliõpilasele #õppimine #õpetamine #täiendusõpe #ühiskonnale
Keemia instituudi üliõpilased

Keemia kursused õpilastele alustavad taas