Katritzky stipendiumi laureaat on Silvia Hiie Aabloo

Tänavu pälvis Tartu ülikooli audoktor professor Alan Roy Katritzky mälestuseks loodud stipendiumi keemia esimese aasta magistrant Silvia Hiie Aabloo. Rääkisime sel puhul tudengiga lähemalt just keemiast. 

Kuidas said alguse sinu õpingud ja mis kutsus just keemiat õppima?

Mulle on keemia tegelikult juba põhikoolist saati meeldinud. Käisin kooliajal palju olümpiaadidel. Põhikoolis jõudsin rahvusvahelisse meeskonda loodusteaduste olümpiaadil, kus on ühendatud füüsika, keemia ja bioloogia. Neist ainetest meeldis mulle keemia alati kõige rohkem. Ilmselt aitasid sellele kaasa ka head õpetajad nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Seega tulin keemiat õppima ning olen praegu selle otsusega väga rahul. Samas õppisin oma esimesel ülikooliaastal hoopis arstiteaduskonnas. Siinkohal oli vist esil ümbritsevate inimeste mõju ja arstiks õppimine tundus praktilisem valik, aga siis tundsin, et see ei ole võib-olla päriselt minu jaoks. Tolle otsuse tegemise hetkel polnud ma valikus üldse kindel, ent alates keemia bakalaureuseõpingute teisest aastast olin juba väga kindel, et see meeldib mulle.

Kuidas õppimine seni läinud on ja mis on huvitav olnud?

Mulle tegelikult lihtsalt meeldib keemiat õppida ja meeldivadki kõik erinevate keemia suundade õppeained. Bakalaureuseõppe esimesel aastal pidin õppima nii füüsikat, keemiat kui materjaliteadust tutvustavaid õppeaineid. Korraks tekkis küll kahtlus, et kas mulle ikka meeldib siin, aga siis taipasin, et keemia ained tõesti meeldivad ja eks ma üritan õpingutest ikka maksimumi võtta.

Kas sul on praegu välja kujunenud ka oma uurimissuund?

Bakalaureuseõpingute ajal tegin teadustööd TÜ tehnoloogiainstituudis, kus tegelesin väga laia teemaga - bioinspireeritud pehmerobotite valmistamisega. See hõlmab keemiat, bioloogiat, materjaliteadust, elektroonikat. Bakalaureusetöö tegingi seal. Seejärel tundsin, et soovin magistris rohkem keemiale keskenduda. Võtsin juba enne magistrantuuri algust ühendust keemia instituudis asuva analüütilise keemia laboriga, kus on kultuuriväärtuslike objektide analüüsi uurimisrühm ja nüüd tegutsengi seal. Mu magistritöö teema on MALDI mass-spektromeetri maatriksainete uurimine. Tegu on pehme ionisatsioonimeetodiga mass-spektromeetrile, mis tähendab, et ioniseerumisel ei teki ulatuslikke fragmente. See on sobiv meetod suurte molekulide ehk näiteks kultuuriväärtuslikes objektides kasutatud materjalide analüüsimiseks. Mina hakkan siinkohal uurima maatriksaineid. On mitmeid potentsiaalseid maatriksaineid, mida ei ole palju uuritud. Magistritöö käigus hakkan uurima, kas ja milliste proovide analüüsimiseks need sobiksid. Kokkuvõttes aitaks see kultuuriväärtuslikke objekte paremini ja lihtsamini analüüsida.

Kuidas praegu paistab, kas sa plaanid jätkata ka doktorantuuris?

See plaan tundub aina realistlikum. Varem ma nii ei arvanud, aga nüüd kui leian endale sobiva teema, siis on see reaalne väljavaade.

Mida soovitaksid noortele, kes mõtlevad ülikooli õpingutele? Miks tulla keemiat õppima?

Minu jaoks on oluline, et saan aru, kuidas asjad toimivad. Kujutan ette, et see võib paljudele inimestele oluline olla. Keemia ühendab reaalteadusi loodusteadustega, aitab maailmast aru saada, aga samas nõuab ka loogilist mõtlemist võib-olla rohkem kui mõned teised loodusteadused. Kogu keemiaharidus on Tartu Ülikoolis nii fundamentaalne ja lai, et tõesti igast suunast antakse meil bakalaureuses vähemalt ülevaade. See on minu arust väga tore, et ei pea kohe mõnele kindlale keemia suunale spetsialiseeruma nagu võib-olla teistes ülikoolides peaks.

Tartu ülikooli audoktor professor Alan Roy Katritzky mälestuseks loodud stipendium on suunatud keemia magistrantuuri esimese aasta üliõpilastele, et populariseerida keemiaalaseid õpinguid ja teadustööd. Stipendiumit antakse välja professor Katritzky 25 000 dollari suurusest pärandist Tartu ülikoolile.

Küsis Sven Paulus