Vilistlase lugu. Indrek Tulp: keemia on kui päästerõngas Eesti majandusmuredele
Kust sai Teie karjääriteekond alguse, miks valisite keemia?
Mulle on reaalteadused alati meeldinud, hindan loogilist mõtlemist ja tundub, et see tuleb mul hästi välja. Noorena meeldis mulle väga ka ristsõnu lahendada. Selline probleemilahendamine on alati olnud minu kirg.
Kunagi sai läbida keskkooli kõrvalt kirja teel Tartu Ülikooli täppisteaduste kooli programmi (praegune TÜ teaduskool). Õpetajad panid tähele, et mul tuleb keemia hästi välja, ja soovitasid programmist osa võtta. Täppisteaduste koolist sain ülesandeid, mille lahendasin kodus ära ja saatsin tagasi. Mulle väga meeldis neid teha ja tegelikult oli mul tänu programmile ka ülikoolis koht olemas. Samuti käisin keemiaolümpiaadidel.
Eks noorele poisile omaselt pakkus keemia kui paugutegemine mulle muidugi huvi, kuid hiljem on see kirg selgelt raugenud. Minu bakalaureusetöö oli rohkem seotud keskkonnakeemiaga: tegelesin kaadmiumi määramisega joogiveest. Töötasin tollel ajal Terviseameti kesklaboris analüütikuna. Hiljem proovisin ka orgaanilist keemiat ja siis jõudsin arvutikeemiani. Kooli kõrvalt tuli ka palgatööd teha: analüütiku, (noorem)teaduri ja lühikest aega ka süsteemiadministraatorina.
Milline oli Teie kogemus Tartu Ülikooli keemia instituudis?
Ma olin lihtne maapoiss, tulin Varstu keskkoolist. Minu jaoks oli ainuüksi linna kolimine ja oma elu peale saamine suur sündmus. Ma ei osanud instituudis õppimisest midagi oodata, aga väärtustan väga ülikoolimälestusi. Õpe polnud muidugi kerge, oli raskemaid ja kergemaid aineid ning eks noorel inimesel on muud huvid ka, millega tahaks jubedalt tegeleda.
Õppimisest mäletan, et mul toimus paradigma muutus, kui keskkoolis ja ülikoolis läheneti pealtnäha samale asjale täiesti eri nurkade alt. See ajas mind alguses segadusse, aga pärast, kui asjast aru sain, mõistsin, et nüüd on mul võimalik maailma terviklikumalt näha.
Tagantjärele meenutades olen tänulik, et õppisin tundma erinevaid inimesi, sest paljud neist on nüüd minu koostööpartnerid või võivad selleks tulevikus saada. Ülikool toob inimesi kokku ja sellest koosolemisest võivad sündida uued innovaatilised ideed.
Milline on Teie arvates keemiahariduse väärtus igapäevaelus?
Muidugi ei ütle ma endale kunagi: „Ahah, siin tuleb nüüd keemiaharidus kasuks“, aga selle haridusega on kaasnenud oskus analüüsida. Oskan nähtuste ja asjade puhul süvitsi minna ja mõista varjatud seoseid. Näiteks üks printsiip, mida vahel tsiteerin, on keemik Le Châtelieri oma: kui keemilise reaktsiooni tasakaal on tingimuste muutmise sunnil häiritud, siis tasakaalu asend nihkub, et tasakaal säiliks. See on minu arust hästi looduslik, sest looduses valitseb tasakaal, mis ongi tingitud mainitud keemilisest tasakaalust. Kõigepealt on keemiline tasakaal, sellest tuleb biokeemiline, seejärel bioloogiline ja sealt edasi jõuame loodusliku tasakaaluni välja. Lihtne tänapäevane näide oleks heitgaas – kui lasta seda õhku, siis kohe midagi ei muutu, aga heitgaasi süstemaatiline liigne väljastamine rikub juba looduslikku tasakaalu, mis toob kaasa vastavaid tagajärgi. Ühesõnaga lähtutakse maailma vaatlemisel oma teadmistest ja keemiateadmised aitavad maailma tõhusamalt mõista.
Leian, et keemiaharidus on ka omamoodi kvaliteedimärk. Kui inimene on keemiat õppinud ja õppe ka lõpetanud, on näiteks tööandjate silmis kandidaadil pealehakkamist. Nähakse, et inimene on järjepidev ja ei anna alla. Need on omadused, mida tööandja ilmselgelt ka väärtustab.
Kas Teil oli tudengina ettekujutus sellest, mida edaspidi teha tahate?
Olen alati olnud pigem oportunistlik, mul ei olnud ühte kindlat eesmärki. Proovisin alati silmad lahti hoida, juhuks kui uusi ja huvitavaid võimalusi tekib. Vahel muidugi mõtlesin, kas ikka õpin õiget asja, aga ma ei kahetse kindlasti midagi. Heas hariduses peitub konkurentsieelis hilisemas elus.
Milline on olnud Teie karjääriteekond?
Teekond on olnud vahelduv. Töötasin instituudis nii õpingute ajal kui ka pärast õpinguid ja see üleminek on olnud suhteliselt sujuv. Nagu mainisin, olen ka teemasid muutnud: alustasin keskkonna- või analüütilise keemia vallas ja liikusin arvutikeemia peale.
Kuna mul oli tegelikult ka suur majandushuvi, tegime ülikooli ajal hea sõbraga ettevõtte, et hakata arendama meditsiiniseadmeid. Põhiline eesmärk oli töötada välja nukleiinhappepõhine nakkushaiguste kiirdiagnostika seade. Näiteks kui oli COVID, võeti ninaproov ja saadeti see suurtesse masinatesse analüüsimiseks. Meie eesmärk oli ühendada see sama protsess ja tehnoloogia ühte pisikesse vidinasse. See oli omaette väljakutse, aga saime hakkama. Ettevõte tegutseb senimaani ja proovib leida odavamaid tootmis- ja äristamisvõimalusi.
Mõni aasta tagasi sain ka ärijuhtimise magistrikraadi. Leian, et kui kasutada majandusvaldkonnas näiteks rakendusuuringute ja eksperimentaalanalüüsi käigus saadud teadmisi ning töötada nende toel välja mingi toode või teenus, mis inimesi aitab, siis see ongi see, mida Eesti tegelikult praegu vajab.
Pärast magistriõpinguid tekkis huvitav võimalus minna Eesti Teadusagentuuri ressursside väärindamise programmi juhiks, mis oli rohkem teadusrahastaja amet. Programmis valiti toetamiseks neid projekte, milles lähtuti ettevõtlussektori vajadustest – eesmärk oli otsida ja parandada probleeme, mis ettevõtjaid päriselt kimbutavad. Kogu seda tööd juhtida oli väga põnev.
Kuidas on lisaks keemiale teise eriala õppimine Teile kasuks tulnud?
See ei pea nüüd olema ainult keemia, aga leian, et näiteks majandusharidus aitab panna oma senise hariduse teenima nii ennast kui ka ühiskonda. Majandusõpe võimendas minu jaoks keemiateadmisi ja tunnen, et need täiendavad teineteist.
See kõik tõi mind lõpuks juhtima Metroserti rakendusuuringute keskust, mis on just äsja loodud. Maailma mastaabis pole tegu millegi tohutult uuega, aga Eestis oleme ainulaadsed. Õpime sellest, mida tehakse läänes, võtame neid mudeleid üle ja proovime Eestis toimima panna.
Millega Metroserti rakendusuuringute keskus täpsemalt tegeleb?
Praegu tegeleme peamiselt ülesehitamise, mehitamise ja tegevuse sihtimisega. Eesmärk on aga pakkuda ettevõtlussektorile tootearendamisel tuge rakendusuuringute abil viies valdkonnas: vesinikutehnoloogia, biorafineerimine, terviseandmed, droonitehnoloogiad ja isejuhtivad sõidukid. Meie eesmärk on olla toeks eesti ettevõtetele ja luua testimisvõimalusi. Ettevõtlussektorit huvitaks tegelikult laiahaardelisemad uuringud ja eksperimendid, aga need on küllalt aja- ja ressursimahukad, mistõttu tuleks leida koostöövõimalusi. Näiteks on ülikooli peamine eesmärk anda kvaliteetset haridust, seega ei ole tootearendus neile esmatähtis. Tänapäeval aga tahetakse, et ülikoolid ja ettevõtted teeksid tõhusamat koostööd, ja meie asetseme nende kahe vahel. Üheskoos saaksime kindlustada tehnoloogiaarenduse elutsükli sujumist ja toimimist. Ülikoolidega on meil juba väga tihe koostöö näiteks biorafineerimise ja terviseandmete vallas ning soovime seda veelgi laiendada.
Tunnen, et meil on käsil huvitav arendustegevus ja lahendame rakenduslikult mitmesuguseid probleeme. Meil on selge väljund ja isiklikult ootan põnevusega koostööd, mis tulevikus ees ootab. Praegu ehitame Metrosertis üles taristut ja täiendame oskusi, aga näen, et pakume kvaliteetset teenust ja saame seeläbi tuleviku Eestile abiks olla.
Mis Teid teadlasena motiveerib?
Ma leian, et suurt rolli minu elus mängib uudishimu, aga seda saab kaheti mõista. Kas räägime uudishimust mingit protsessi mõista või uudishimust probleemile lahendus leida? Üks on väga teoreetiline, teine praktiline ja kindla suunitlusega, sama kehtib alus- ja rakendusuuringute puhul. Alusuuringud, nagu tihtipeale öeldakse, on uudishimust ajendatud vabateadus, mida teevad valdavalt ülikoolid. Rakendusuuringutega lahendatakse aga konkreetset probleemi. Kui kirjeldavas teaduses otsitakse vastust küsimusele „Miks?“, siis rakendusuuringute puhul on küsimus „Kuidas?“. See on see uudishimu, mis mind motiveerib. Samuti tunnen, et ma ei taha mugavustsooni laskuda, hea kogus positiivset stressi hoiab inimese erksa ja noorena. Mugavustsoon ei ole tingimata halb, kõik oleneb inimeste eesmärkidest, aga mina hoian sellest eemale.
Mind motiveerib kindlasti ka see, kui minu uuringust on kellelegi kasu. Kindlasti oleks mul põnev uurida, kuidas lumehelves hange kukub, aga ma ei näe selles praktilist väljundit või n-ö käegakatsutavat mõttekust. Oma doktoritöös uurisin lahustuvust kui nähtust laiemalt ja ka sel polnud tol ajal rakenduslikku eesmärki. Töö käigus avastasin, et ainete lahustuvus on ravimiarenduse seisukohalt väga tähtis. Minu doktoritöö ise oli nagu alusuuring, aga kui seda mõista, saaks seda ka päriselt rakendada. Näiteks see, miks peab mõnda ravimit kindlasti võtma koos toiduga ja mõnda mitte, sõltub lahustuvusest ja imendumisvõimest.
Milline oli Teie kursus?
Kursus oli meil ühtne ja meeletult tugev ning sõprussidemed on säilinud praeguseni: saame vähemalt kord aastas kokku. Novembris toimunud keemia eriala vilistlaste kokkutulekule tuli üle 400 inimese. See näitab, et keemikud on väga kokkuhoidev seltskond.
Ülikoolis kiputakse leidma endale sõbrad – ütleksin lausa rindekaaslased –, kellega on isegi sõprusest tugevam side. Koos minnakse läbi paksust ja vedelast ning saadakse uskumatult lähedaseks. Meie seltskonnas juhtus ka nii, et kui nädalalõpp oli saabumas ja rahaga oli kitsas käes, tegime ühiselt kamba peale portsu makarone, puistasime karrit maitseks peale ning nälg sai seljatatud. Kursusekaaslaste lähedus sõltub suuresti ka tunniplaanist. Minu ajal oli üks kindel programm, mida kõik pidid läbima, mistõttu tekkisid lihtsamini ka sõprussuhted. Mäletan väga selgelt, et kui oli käärimisprotsesside loeng, sai peale seda mindud kambakesi kõrtsi nimega Humal. Seal saime kohe maitsta ja nuusutada seda, mida just loengus õppinud olime. Kui tänapäeval on ained rohkem eraldi ja ei olda pidevalt ühe rühmaga, ei teki inimeste vahel võib-olla nii tugevat sidet.
Kas soovitaksite keemiat õppida? Miks?
Igal juhul soovitaksin keemiat õppida ja selleks on mitu põhjust. Näiteks matemaatika, mis on reaalteadustes erakordselt tähtis, toimib keemias nagu keel: see on kokkuleppeline ja kasutame seda tõhusaks suhtlemiseks. Järgmiseks tuleb füüsika, mis on keemiaga väga seotud ning annab hea loogilise baasi. Kui füüsika ja matemaatika on käpas, on eeldus keemia mõistmiseks olemas. Keemia paneb kindlasti proovile ja raske on õpingutega järje peal püsida, aga see on seda väärt. Matemaatikud vaatlevad maailma matemaatikast lähtudes, füüsikud lähtuvad nii matemaatikast kui ka füüsikast, keemikud kasutavad aga kõiki kolme. Selle tulemusena saab keemikuna lõpuks kõikehõlmava teadmistepagasi ja ka maailmapildi. Ei saa otseselt öelda, et üks reaalteadus oleks parem kui teine, aga ütleksin, et keemiat õppides tekib terviklikum maailmavaade.
Keemia õppimisel on praegu ka väga praktiline väljund. Kui vaadata, mis suunas tänapäeva tehnoloogia areneb, siis näiteks IT-sektoris on inimeste vajadused praeguse tehnoloogiaga juba rahuldatud. Arenguks pole otsest tarvidust. Kogu maailmal on aga ühine soov lahendada energeetikakriise, milleks läheb vaja keemikuid. Mina näen, et keemia on kui päästerõngas Eesti majandusmuredele. Eestis on teadus tegelikult tipptasemel, aga teadmussiire on kehv ja uuendustegevus ettevõtlussektoris võiks olla parem. Kui tahta, et Eesti ettevõtlus ja tööstus edeneksid, on vaja tarku inimesi, kes sellega tegeleksid.
Autor: Romet Peedumäe
