Naised teaduses: Darja Lavõgina

Image

Kirjeldage lühidalt enda teadusvaldkonda ja millega tegelete?

Olen hariduselt biokeemik, kuid minu teadustegevus on viimastel aastal nihkunud üha enam bioloogia ja meditsiini valdkonda. Hetkel on minu töös põhiliselt kaks suunda: reproduktiivtervise-alased uuringud ja onkoloogia-alased uuringud. Esimese suuna puhul uurime näiteks erinevate endokriinseid häireid põhjustavate kemikaalide mõju embrüo pesastumisele emakas, kasutades väga uudseid embrüo mudeleid rakukultuuri tasemel. Teise suuna puhul modelleerime näiteks täppiskiirituse mõju vähirakkudele ja uurime rakusiseseid signaaliradu, mis suurendavad rakkude tundlikkust ioniseeriva kiirguse suhtes või siis hoopis põhjustavad resistentsust.

Kes on teile eeskujuks, kes on teie karjääri mõjutanud?

Karjäärivaliku puhul ja karjääri algetappides mõjutasid minu valikuid ja arusaamu ilmselt kõige rohkem suurepärased õppejõud – mõningate üsna legendaarsete lektoritega (nagu Urmas Kokassaar) puutusin kokku juba gümnaasiumiõpilasena, aga loomulikult ka hiljem, ülikooliõpingute raames. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem inspiratsiooni pakuvad mulle aga minu vahetud kolleegid. Kui küsimus on just naissoost eeskujude kohta, siis on kuidagi märkamatult minu sisemonoloogide ratsionaalsuse hääleks kujunenud üks konkreetne kolleeg Celvia CC-st, dr Maire Peters. Kahtlemata on mul vedanud ka vahetute ülemustega TÜs ja mujal – nende seas leidub mõlema soo esindajaid.

Mis on teie karjääris seni kõige olulisem saavutus, mille üle olete eriti uhke? Miks?

Kõige huvitavamad teadussaavutused on, nagu ikka, seotud hiljutiste publikatsioonidega; nendega saab igaüks tutvuda soovi korral omal käel, oleme nendest kirjutanud ka Novaatoris. Samas – tsiteerin siinkohal laborikaaslast dr Tõnis Laasfeldi – tänapäeva infotulvas muutuvad avastused üsna kiiresti triviaalseteks, seega pole eriti mõtet nendesse „kinnistuda“. Samaväärselt oluliseks pean oma tegevusi ka väljaspool laboritööd: õpetamist, panustamist õpikute koostamisse, Vikipeediasse artiklite kirjutamist. Veidi teistsuguse nurga all saan oma teadmisi kasutada TÜ Kliinikumis, Molekulaarse onkogeneetika nõukoja liikmena – seal saab suhelda vahetult raviarstide ja geneetikutega ning parimal juhul pakkuda patsientidele lahendusi, mis pikendavad elu.

Mis teile enim teadustöös meeldib?

Püsiväärtusena ongi kõige imelisem viibimine selles multidistsiplinaarses, multikultuurses, pidevalt arenevas õhkkonnas. Üksiksündmustena vallandavad endorfiine aga loomulikult need hetked, kus katse tuleb välja, hüpotees osutub tõeseks ja tunned, et killuke uut infot on jälle maailmapilti lisandunud.

Milliseid nõuandeid annaksite naistele, kes soovivad teaduses karjääri teha?

Valin siinkohas minimaalse jõupingutuse teed ja sõnastan veidi ümber sama juttu, mida just pakkusin inspireeriva tsitaadi rollis Celvia CC postituseks LinkenIn-is (samuti Naised Teaduses päeva raames). Meie kultuuriruumis on naisel üldiselt täpselt nii palju õigusi, kui ta on harjunud endale võtma. Samas kaasneb iga õigusega paratamatult ka vastutus, nii et paratamatult tuleb leida mõistlik tasakaal. Jah, imed juhtuvad väljaspool mugavustsooni, nii et mõnikord peab panema mängu kõik ressursid. Samas on närvikava säästmise mõttes mõnikord targem hoopis astuda samm kõrvale, olla vaatleja rollis ja defineerida toimuvat õpetlikuks hetkeks.

Teadustegevuse poole pealt on aga nii, et eks igaüks leiab endale kokkuvõttes ise sobivad mustrid õppimiseks ja eneseteostuseks, kuid minu olulisim retsept on: esita küsimusi. Juhendajatele, juhendatavatele, kolleegidele, ekspertidele hoopis teistelt aladelt. Esiteks nõuab hea küsimuse küsimine üsna üksikasjalikku eeltööd, mis lihvib mõistust ja keelekasutust. Teiseks loob küsimine kokkuvõttes adekvaatsema keskkonna: päris mitmed probleemid on varasemas faasis lahendatavad, kui toimub avatud diskussioon osapoolte teadmiste, arvamuste ja võimaluste kohta. Kolmandaks – mine tea, äkki saab küsimustele ka tõeliselt põnevaid vastuseid?

Loe ka teisi "Naised Teaduses" intervjuusid