Loe Tartu Ülikooli suure medali kavaleri mõtteid ülikooli tunnustuse kohta

Kuidas mõtestab Tartu Ülikooli suure medali kavaler Enn Lust Tartu Ülikooli ja enda tunnustamist? Loe Lusti vastust küsimusele „Mida tähendab minu jaoks Tartu Ülikool?“.

Tartu Ülikool on ilma igasuguse kahtluseta Eesti hariduse, teaduse ja kultuuri ülitähtis keskus, kus on arendatud laialdasi sidemeid paljude teiste maailma juhtivate ülikoolidega. Keemiaga on tegeldud siin 1802. aastast alates ning Tartu Ülikooliga on olnud seotud väga nimekad keemikud. Alates Hermann Hessi (termokeemia rajaja, Peterburi Teaduste Akadeemia liige), Wilhelm Ostwaldi (füüsikalise keemia rajaja ja Nobeli keemiaauhinna laureaat 1909) ja Gustav Tammanni (ainete olekudiagrammide koostaja ja metallide sulamite ülituntud uurija) töödest on füüsikaline keemia ja elektrokeemia olnud ikka Tartu Ülikooli üheks visiitkaardiks. Seoses tänapäeva energiatehnoloogia ülima aktuaalsusega on praegu kogu maailmas aktiveerunud fundamentaal- ja rakenduselektrokeemia uuringud. Tartu Ülikoolis panid sellele suunale 1960-ndate alguses aluse prof Vello Past, prof Uno Palm ja dots R. Pullerits, kes olid minu suurepärased õpetajad ülikoolipäevil ja aspirantuuris, ning arengusse panustasid ka Johannes Raudsepp, prof Jüri Tamm ja prof Toomas Tenno. Väga kasulikke nõuandeid eluks sain kaasa ka akadeemik prof Viktor Palmilt, akadeemik prof Ilmar Koppelilt ja dots T. Ilometsalt.

Tartust leidsin 1975. aastal oma armastuse – Karmen Lusti, kellega on meil kolm last. Liina, Marje ja Andres on kõik lõpetanud Tartu Ülikooli; Marje ja Andres on kaitsnud siin ka doktorikraadi, Liinal on doktoriõpe veel pooleli.

Tartu Ülikoolist leidsin ma 1977. aasta septembris veel ka teise armastuse – fundamentaalelektrokeemia, mille teadmiste alusel on võimalik väga edukalt maailmas tunnustatud tasemel arendada rakenduselektrokeemiat, alates superkondensaatoritest ning lõpetades kütuseelementide ja elektrolüüseritega, mis on jätkusuutliku energeetika oluline osa. Alusteaduse vallas pean olulisteks tulemusteks monograafiat koostöös S. Trasattiga, artikleid maailma juhtivate teadlaste R. Comptoni, D. Aurbachi, Y. Gogotsi, A. Burke’i, A. A. Kornyshevi, M. Eikerlingi, M. D. Levi ja B. B. Damskiniga ning koostööd Tartu Ülikooli audoktori S. Singhaliga tahkeoksiidsete materjalide arendamisel. Olen õnnelik inimene, sest minu töö langeb kokku ühe minu hobiga.

Siinkohal tänan kõiki oma õpetajaid, kaastöötajaid, doktorante, magistrante ja bakalaureuseastme üliõpilasi, kellega koos oleme välja arendanud maailmas tunnustatud fundamentaal- ja rakenduselektrokeemia uurimissuunad. Tänan ka Tartu Linnavalitsust, Keila Linnavalitsust ja teisi kohalikke omavalitsusi, kes on viimaks kaasa tulnud maailma energeetikas toimuvate muutustega ning asunud rakendama uudseid vesiniku- ja taastuvenergeetika tehnoloogiaid. Eriti soovin tänada ning julgustada Eesti ettevõtjaid Andrus Pootsi Tartu Tehnoloogiatest, Enn Õunpuud Elcogenist, Väino Kaldojat AuveTechist, Asko Anti ja Henrik Hal’i H2Electrost ja veel paljusid teisi ettevõtjaid, kellega minu ja mu kolleegide teed on tööalaselt ristunud ning kellega koos üritame suunata Eestit kõrgtehnoloogilisele arenguteele, sest käimas on neljas tehnoloogiline tööstuspööre ja kes sellega kaasa ei lähe, seda pole enam varsti arenenud riikide ega ka ülikoolide seas olemas.

Minu eriline tänu kuulub Tartu Ülikoolile, kus ka keerulisel taasiseseisvumise ajal anti mulle võimalus pühenduda tollal veel puhtalt alusuuringutele, samal ajal kui targad naabrid imestasid, milleks küll Tartu Ülikoolis on vaja arendada elektrokeemia süvauuringuid. Loodan, et oleme oma kaastöötajatega andnud sellele küsimusele ühese vastuse: fundamentaalteadust arendamata pole võimalik arendada kõrgetasemelist ja uudset rahvusvaheliselt patenteerimist võimaldavat rakendusteadust.