Joana Jõgela muudab keemia põnevaks õppeaineks

Tänavusel teaduse ja tehnoloogia populariseerimise preemiate jagamisel sai audiovisuaalse ja elektroonilise meedia valdkonnas II preemia Tartu Ülikooli teaduskooli ja õpetaja Joana Jõgela koostatud põhikooli keemia õppevideod. Vestlesime sel puhul nii Hugo Treffneri gümnaasiumis, Tartu luterlikus Peetri koolis kui ka keemia instituudis töötava keemiaõpetajaga lähemalt. 

Mida teaduse ja tehnoloogia populariseerimise auhinna pälvimine teile tähendab?

Minu arvates on see üks pisike ja mõnus näide sellest, et teaduse tegemiseks ei pea tingimata olema teadlane. Sama käib teaduse populariseerimise kohta: ka sellisel juhul ei pea sa oma ametinimetuse poolest olema teadlane. Tegelikult võiksid meie õpetajad  koolides ära teha selle töö, et meelitada noori inimesi teaduse ja teadusliku maailmapildi poole.

Kuidas üldse tekkis idee luua keemiat tutvustavad pikemad videod?

See idee tuli iseendale mõeldes. Kuna ma toimetan ümberpööratud klassiruumi meetodil, siis on selle jaoks vaja häid õppematerjale, et õpilane saaks teoreetilise materjali omandada enne mu koolitundi jõudmist. Meil ei olnud seni keemia kohta käivaid õppevideosid. Inglise keeles olevad ei sobi, sest ma arvan, et noor inimene ei peaks oma  keemiaõpinguid alustama võõrkeeles. Mul olid ka eelnevalt mõned videod juba tehtud ja olin seda katsetanud, aga need olid pigem kodukootud variandid. Aasta tagasi  tekkis imeline võimalus teha videosid natuke professionaalsemalt ja nii need sündisidki. 

Mida kujutab endast ümberpööratud klassiruum kui meetod?

Meetod iseenesest ongi täpselt ümberpööratud sellega, mida tavaline õpikäsitlus ette näeb. See tähendab, et õpilane valmistab koduses keskkonnas ette teoreetilise materjali. Tundi tulles on tal vajalikud teadmised juba omandatud ja tunnis tegeleme teadmiste rakendamisega. Seega pole õpilasel vaja kodus ülesandeid lahendada, vaid teha selgeks teooria.

Minu puhul on materjaliks õppevideod, aga need võivad olla ka paberil või muul kandjal. Mõte on selles, et kui sul on tunnis juhendaja või õpetaja, siis sa saad päriselt toimetada teadmiste rakendamisega. Sul on kogu aeg olemas tugi, mitte nii, nagu tavapärases koolitunnis, kus õpetaja räägib kogu teooria ära ja siis proovid kodus ülesandeid teha. Kui seal tekib sisse mõni lünk, mis võib olla väga väike komistuskivi, ja sul pole kõrval inimest, kes natuke edasi aitaks, siis kipub ülesannete lahendamisel motivatsioon natuke kiiresti ära kaduma.

Milliseid uudseid aktiivõppe meetodeid veel kasutate?

Vahepeal lasen õpilastel virtuaalreaalsuses erinevaid osasid õppida, näiteks reaktsioonivõrrandite tasakaalustamist või aatomi ehitust. Mulle meeldib, kui nad saavad koolipäeva jooksul liikuda, lisaks sellele, et nad vahetunnis liiguvad ühest klassist teise ja siis istuvad oma nutivahendis. Ma vahepeal toimetan üle koolimaja punkte, kus igas punktis on mingi ülesanne. Seal saavad nad QR-koodi kaudu ülesande kätte ja peavad liikuma, näiteks ukselt uksele. Lisaks on igasuguseid erinevaid meeskonnamänge. Keemiaõpe tähendab ka seda, et proovime võimalikult palju jõuda laborisse päriselt katseid tegema. Meil on see võimalus, et minna ja valada lahuseid kokku ning natuke asju kuumutada ja põletada.

Mis õpilastele endile kõige enam meeldib?

Keemia puhul kehtib vist see printsiip, et kui sa juba tundi lähed ja sul on kaasas kas või kaks täiesti läbipaistvat lahust, siis on kogu tähelepanu sinul. Eks õpilastele meeldib katsetamine ja ise tegemine. Ma arvan, et see on kogu aeg nii, et õpilased on rohkem motiveeritud kaasa toimetama, kui sa nendega päriselt asju läbi teed, mitte lihtsalt ei räägi sellest, kuidas võiks teha.

Millist tagasisidet te oma õppevideotele olete saanud?

Sellega on hästi armas see, et just nimelt need õpilased, keda ma igapäevaselt ei õpeta, on kirjutanud ja küsinud, kuidas läbi viia videotes nähtud katseid. Samuti olen jaganud ülikooli kontakte, sest ühel noormehel oli suurem rohkem huvi elavate polümeeride kohta, kuna mu enda teadmised jäid lihtsalt nõrgaks sellel teemal. 

Mu enda õpilased olid nii lahedad – kui mul oli filmimise periood, siis nad ühel hetkel tabasid ära, millist küünelakki ma filmimisel kannan. Ja siis ühe tunni lõpus küsitigi, et “Noh, Joana, kas lähed täna peale tunde jälle filmima?” Siis ma sain aru, et nad ikka panevad tähele, kuidas ma toimetan oma igapäevases elus. 

Ka õpetajate poolt on tulnud positiivset tagasisidet just selles osas, et nad ei pea puuduvate õpilaste pärast enam nii palju muretsema, sest õpilasel on võimalik ka video najal materjal omandada. Sellega on pisikene lünk täidetud. Üks vene taustaga õpetaja vaatab neid videoid selle mõttega, et ta oskaks eesti keeles termineid kasutada.

Milliseid nõuandeid annaksite teistele keemiaõpetajatele, eriti olukorras, kus tavapärane hariduse andmine on raskendatud?

Kuna toimetasin ümberpööratud klassiruumi meetodiga juba enne distantsõppele minekut, siis oli armas näha, et minu õpilaste jaoks ei muutunudki midagi. Nagu varemgi vaatasid nad kodus teoreetilise materjali üle ja videotunnis tegelesime arutelude ning ülesannete lahendamisega. Ma saatsin neile ka pakikesi koju, et saaksime kõik kaamera vahendusel katseid teha. Nii et igatpidi saab, kui tahta. Mind hoidis esimese distantsõpe laine ajal see, et õpilastel oli süsteem juba selge ja saime minna edasi alguses paika pandule väga sarnase plaaniga.