Annabel Olgo: avastan õpirändel ennast ja maailma

Keemia magistriõppekava teisel kursusel tudeeriv Annabel Olgo siirdus õpirändele Uppsala Ülikooli, et uurida seal lähemalt naatriumioon akudega seonduvat.  

Mis inspireeris sind õpirändele minema?

Ma läksin Uppsala Ülikooli just plaaniga õppida rohkem naatriumioon akude kohta, millega tegelesin ka Tartus. Selle idee sünd on omamoodi naljakas ja kurb. Nimelt läks mu juhendaja minu magistriõpingute alguses doktorantuuri välismaale ning ma ei teadnud, mida edasi teen. Esimese aasta magistri talvel istusin koos ühe sõbraga puhkeruumis, jõime kohvi ja ta rääkis, et tal on mingi mõte minna välismaale. Tundsin, et kuna olin parajasti ilma juhendajata, siis ei hoidnud mind Tartus miski kinni. Taipasin, et võiksin ka ise kuskile mujale minna semestriks, avastada maailma ja iseennast.

Mille põhjal valisid just Uppsalasse mineku?

Valisin Uppsala, sest soovisin rohkem naatriumioonakude kohta õppida. Uppsalas on üks Euroopa suuremaid ja tugevamaid naatriumioonaku töögruppe. Nende põhiline uurimisteema pakkus mulle väga huvi ning tahtsin selle kohta rohkem teada saada.

Kaua see õpiränne kestis?

See kestab siiamaani. Jõudsin Rootsisse augusti keskel ning semester kestab ametlikult jaanuari keskpaigani. Kui hästi läheb, siis saan kohapeal kõik tehtud detsembriks keskpaigaks ja loodan siis tagasi Eestisse tulla. 

Kirjelda protsessi enne õpirändele minekut: mida oli vaja teha, milliseid pabereid täita, mida otsida?

See oli üpris keeruline protsess, sest vähemalt minu arust on Tartu Ülikooli koduleheküljel Erasmuse kohta üpris vähe infot ja pole detailselt välja toodud, et mida kõike pead tegema ja milliseid samme astuma. Esiteks pidin sooritama keeletesti, aga selle sain õnneks teha Tartu Ülikooli kaudu. Seejärel oli tarvis kirjutada motivatsioonikiri, et miks soovin minna vahetustudengiks ja mida ootan vahetussemestrilt. Lisaks oli tarvis esitada õppekorraldus spetsialistile õppeplaan, kus olid kirjas õppeained, mida kavatsen võtta Uppsala Ülikoolis. Kõige keerulisem osa oli minu arvates õppelepingu täitmine. Alguses täitsin õppelepingu SoleMove süsteemis, aga siis selgus, et Uppsala Ülikoolis ei kasutata seda süsteemi. Õnneks läks lõpuks kõik hästi ja sain õppelepingu esitada paberkandjal. Paberimajandust oli päris korralikult, aga õnneks on Chemicumi õppekorraldusspetsialist väga vastutulelik ja abivalmis. Lisaks taotlesin veel erinevaid stipendiumeid, et toetada enda õpinguid Uppsalas, sest kohalik elu on Eestiga võrreldes väga palju kallim.

Milliseid kogemusi õpiränne sulle siiamaani andnud on?

Pean kogemuseks juba seda, et ma üldse julgesin õpirändele minna. Bakalaureuseõppes ütlesin endale, et ma ei ole inimene, kes tahab minna Erasmusega vahetussemestrile – see ei olnud lihtsalt minu teema. Aga sain sellest üle ja see on olnud minu jaoks juba suur kogemus. Samuti on omaette kogemus olnud siinne õppekorraldus semestri jooksul. Uppsalas on semestri jooksul kaks eksamiperioodi, üks oktoobri lõpus ja teine detsembris-jaanuaris. See õppetööga seonduv on väga silmiavav olnud. Sellele lisandub kogemus suhtlemisest inimestega, kes ei ole samast kultuuriruumist pärit. Oli huvitav õppida, kuidas teised inimesed maailma näevad ning milline on elu nende kultuuriruumis.

Kas sul on olnud ka näiteks mõningaid ahhaa-hetki?

Neid ongi kõige rohkem olnud. Kuna mu algne plaan oli tulla siia, et akudega tegeleda, siis esimene ahhaa-hetk oligi esimese kahe nädala jooksul, mil sain teema, mis mind tegelikult nii palju ei huvitanud ja mille pärast ma tegelikult ei tulnud siia. Järgmine ahhaa-hetk selle teema osas oli see, et projekti juhendaja läks poole pealt ära, nii et pidin selle projekti ise ära lõpetama, ise mõtlema katseid ja kirjutama. See oli kokkuvõttes pisut kurb, kuna tunnen, et mul jäi natukene puudu sellest, mida tollelt laborilt ootasin ja lootsin. Õppetöö koormus või õppeainete raskus on siin võrreldav Tartuga. Kuna olen hariduselt keemik, siis mõtlesin, et võtan siin ka füüsika instituudi aineid, aga siis oli küll ahhaa-hetk, sest sain aru, et tegelikult mul ei ole üldse füüsika põhja all. Aga see on jällegi eneseületamine ja sellisena omaette kogemus.

Kas sa soovitaksid teistelegi õpirändele minna?

Ma tõesti soovitaksin inimestel õpirändele minna, seda isegi siis, kui on pelgus või kartus. Meil keemia instituudis on vist igal aastal keegi käinud rääkimas Erasmuse võimalustest. Tudengid lähevad küll kuulama, aga vähesed lähevad õpirändele. Peab olema mingi asi, mis lükkab sind üle selle piiri, et oled valmis seda tegema. Tavaliselt jääb inimestel sellest puudu või ei ole piisavalt tugevat lüket. Õpirändele minek on kindlasti väga kogemusrikas, aitab õppida paremini tundma iseennast ja mingitest hirmudest üle saada. Pärast kõiki neid kurbasid ahhaa-hetki tuli mul võimalus kandideerida Prantsusmaale praktikale ja teha seal ka lõputöö. Kuna vahetussemester Erasmusega andis mulle julguse minna välismaale, siis julgen nüüd minna edasi järgmisesse riiki. Päeva lõpuks ei ole välismaale minnes midagi kaotada, vaid ainult võita. Kui julged küsida, teha ja kandideerida, siis mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Saad vastuseks ei, aga mis seal ikka, lähed oma eluga edasi. Kui saad vastuseks jah, siis avaneb palju uusi uksi ning seda seetõttu, et julgesid asju teha.

Küsis Sven Paulus