Vilistlase lugu. Eneli Monerjan: keemia turjal Eestist Berliini
Miks otsustasite minna just keemiat õppima?
See võib tunduda imelik, aga minu esmane huvi keemia vastu tärkas siis, kui vaatasin vormel 1 rehvivahetust.
Vaatasin seda iga pühapäev, kuna mind huvitas, kuidas näiteks üks rehvisegu soodustab märjal asfaldil sõitmist, teine aga mitte. Kuigi põhikoolis õppides oli keemia minu jaoks täielik müstika, tundsin ka uudishimu ning tahtsin seda veelgi enam mõista ning saada aru seaduspäradest keemia, füüsika ja matemaatika vahel.
Ülikooli astudes pidin otsuse langetama kolme eriala ja ülikooli vahel – veterinaarmeditsiin (Eesti Maaülikool), geenitehnoloogia (TTÜ) ja keemia (TÜ). Valisin lõpuks keemia, sest tundsin, et see on laiaulatuslik ja selle baasteadmiste najal on väga kerge edasi liikuda. Samuti mõtlesin, et kui fundamentaalne keemia mulle enam ei istu, on mul alati valik minna edasi rakendusliku keemia vallas.
Kas tundsid ülikoolis, et sul on kindel arusaam oma tulevikust?
Absoluutselt mitte. Ma võtan kõike elus voona, ma ei tunne, et peaksin millegi jaoks eraldi teed rajama. Õpin jooksvalt asju, mille vastu huvi tunnen, võtan need enda jaoks pulkadeni lahti ja liigun edasi. Ma võrdleks seda kuusetippu ronimisega: hakkad alt ronima ja jõuad tipuni, aga sealt näed, et eemal on teised kuusetipud – uued perspektiivid, milleni pürgimiseks on vaja esmalt laskuda alla, olla paindlik, avardada silmaringi ja õppida. Seega pole ma kunagi enda jaoks kindlalt paika pannud, mida ma saavutama peaks.
Kus ja kellena töötate praegu?
Olen Helmholtz-Zentrum Berlini elektrokeemilise energiasalvestuse instituudis vanemteadur ja instrumenditeadlane. Täpsemini tegelen elektrokeemia ja struktuuri kirjeldamise omavahelise ühendamisega, analüüsin süsinikmaterjali sisaldavaid patareisid. Kui ma Eestist ligi kümme aastat tagasi Saksamaale jõudsin, ei arvanud ma huvitaval kombel üldse, et ma siia jään. Tulin lihtsalt järeldoktorantuuri, kuna rahastuse saamiseks peavad olema täidetud teatud tingimused ja minul oli puudu välisriigi laboris töötamise kogemus. Muide, see võimalus tekkis mul peaaegu et üleöö: toonane tore kolleeg ei saanud kahjuks minna ja mina läksin tema asemel.
Alustasin instituudi külalisteadlasena ja mõni aasta hiljem tegi instituuti juhatav professor mulle ettepaneku läbida ka teine järeldoktorantuur Berliinis. Mulle tundus see suurepärane, sest avanes võimalus töötada väikesenurga neutronhajumise instrumendiga – see on pakkumine, mida elektrokeemik tihti ei saa. Väikesenurga neutronhajumise meetod hõlmab tohutult füüsikateadmisi, mis tähendas, et pidin hakkama endale täiesti uut teemat selgeks tegema. Samuti muutusid hästi populaarseteks uurimismeetodid, mille abil suudeti vaadelda reaalajas patareide ja kütuseelementide strukuurimuutusi. Sain sel viisil ühendada elektrokeemia ja neutronitega materjalide karakteriseerimise.
Kas olete oma praeguse töökohaga rahul või otsite järgmist huvitavat ametit, mida selgeks õppida?
Kui varem olid haridussüsteemid nii Tartu Ülikoolis kui ka Saksamaal pigem konservatiivsed ehk ülikool ja tööstus toimetasid eraldi, siis nüüdseks on see muutuma hakanud. Saksamaal on tööstuse ja ülikooli koostöö märksa tugevam. Lühidalt öeldes näen, et töötan Saksamaal edasi, sest siin tekib aina rohkem põnevaid väljakutseid ja valikuvõimalusi. Pealegi pole õppimine olnud minu jaoks kunagi eraldi eesmärk, vaid uudishimust motiveeritud asjade loomulik kulg. Kui huvitun millestki, siis ma ka õpin ja jätkan uurimist, kuni teema on minu jaoks end ammendanud. See on ka ainuke asi, mida ma elus kardan – uudishimu kadu.
Milline on olnud Teie teekond oma praeguse töökohani?
Olen olnud väga paikne ja stabiilne. Tartu Ülikoolis olin kogu aja keemia instituudis ja sama juhendaja käe all. See on mulle kasuks tulnud, sest siin hinnatakse järjepidevust väga kõrgelt.
Pärast doktoritöö kaitsmist proovisin kätt erafirmas, kus tegeleti kemikaalide registreerimist toetavate mudelite väljatöötamisega andmete omaduste kirjeldamiseks. See aitas mul arendada eneseväljendusoskust eri valdkondades ja selle tulemusena laienes ka minu silmaring igapäevaelu keemia vallas. Lõin seejärel Tartu Ülikoolis uue aine – „Kemikaalide seadusandlus ja käitlemine“. See oli põnev ja aitas mul mõista, kuidas avaldada mõju noortele inimestele. Mulle meeldib noortega töötada, nende uudishimu ja enese otsimine motiveerib ka mind ennast tohutult. Pärast seda oli mul plaanis panna kokku oma uurimisrühm, kuid järeldoktorantuur kutsus mind hoopis uutele jahimaadele.
Järjepidevust rõhutades ei arva ma, et üliõpilased ei peaks erialasid vahetama ning, et nad ei tohiks otsida seda, mis neid motiveerib ja huvitab. Tegelikult ei olegi teadlaseks saamise teekond tavaliselt sirge – ma arvan, et mul oli lihtsalt õnne.
Kuidas tuleb keemiaharidus igapäevaelus kasuks?
Ma arvan, et see annab inimesele vabad käed. Näiteks on keemiateadmistest kasu uute tehnoloogiate juurutamisel. Päikesepaneelid, akud, transpordi ja kütuse kasutamine – kust tuleb meie energia? Mida saaks muuta, et jalajälg oleks väike? Keemiaharidus aitab luua sidusalt tugeva maailmapildi ja mõista selle pidevat muutumist. Lisaks saab tööle minna igale poole, näiteks hindajaks või nõuandjaks Euroopa Liidu komisjonides, energia salvestamise kontserni arendusjuhiks või asutada enda idufirma. Tartu Ülikoolis antud haridus on niivõrd tugev, et minu jaoks on võimatu ette kujutada, et keemik jääb ilma tööta. Ka minu enda erialal otsitakse elektrokeemikuid tikutulega taga. Keemia on nagu uus IT, vähemalt siin, Saksamaal.
Millised on parimad mälestused keemia instituudis õppimisest?
Keemia instituudis õppimine meeldis mulle tohutult, sest enne igasuguse keemiaga kokkupuutumist saab tugeva aluspõhja füüsikas ja matemaatikas. Minu kõige helgemad mälestused on aga minu kursusest. Tähistasime kõike, mida tähistada andis, ja alati koos. Korraldasime erinevaid üritusi, nagu farmaatsia, keemikute ja füüsikute vaheline jalgpalliturniir. Meenub ka seik, kus pidime sõidutama vastlapäevaks tehtud supi Ropka otsast Pepleri tänavale. Supp oli tulikuum, aga meil oli kiire, seega proovisime seda vedada nii ettevaatlikult ja samal ajal nii kiiresti kui võimalik. Kursus oli uskumatult kokkuhoidev ning alati sai tantsu ja tralli.
Autor: Romet Peedumäe
