Maris-Johanna Tahk kaitseb doktoritööd „Novel fluorescence-based methods for illuminating transmembrane signal transduction by G-protein coupled receptors“

Image

24. augustil kell 12.15 kaitseb Maris-Johanna Tahk keemia õppekaval doktoritööd „Novel fluorescence-based methods for illuminating transmembrane signal transduction by G-protein coupled receptors“ („Uued fluorestsentsil põhinevad meetodid G-valguga seotud retseptorite transmembraanse signaaliülekande uurimiseks“).

Juhendaja:
professor Ago Rinken, Tartu Ülikool

Oponent:
juhtivteadur Isabel D. Alves, CNRS, Bordeaux Ülikool (Prantsusmaa)

Kokkuvõte
Informatsiooni vastuvõtmiseks ja edasikandmiseks on rakkudes valgud, mida kutsutakse retseptoriteks. Lähtudes nende struktuurist ja toimest on retseptorid jagatud kuude klassi, millest suurima moodustavad G-valk seotud retseptorid. Inimese genoomist on tuvastatud ligi 800 erinevat G-valk seotud retseptorit, mis reageerivad väga erinevatele signaalidele alustades valgusest kuni suurte valkudeni. Samuti on need retseptorid seotud paljude erinevate elutähtsate protsessidega, mistõttu vead retseptorite talitluses on seotud tõsiste haigustega, mistõttu ligi 35% kõikidest retseptiravimitest on sihitud G-valk seotud retseptoritele.

Uute ravimikandidaatide leidmiseks on oluline teada, kas ja kuidas molekulid seostuvad retseptoritega. Algselt teostati katseid loomade, organite või kudedega, kus mõõdeti otsest füsioloogilist vastust lisatud ainele, näiteks konna jala kokkutõmbumist sõltuvalt soolalahuse kangusest. Selleks, et leida uusi ja paremaid ravimeid on vaja arendada uusi meetodeid, millega uurida retseptorite reaktsiooni erinevatele ravimianaloogidele. Käesoleva doktoritöö raames arendati välja mitu uut fluorestsentsmeetodit, millega saab uurida retseptoreid nii elusrakkude pinnal kui ka nanoosakestes. Need meetodid kasutavad uudseid, Regensburgi Ülikoolis sünteesitud, fluorestsentsmärgisega ained, mis seostuvad retseptoritega tugevamalt kui varasemad ained. Need võimaldavad määrata seostumist retseptoritele elusates rakkudes, kasutatades automatiseeritud mikroskoopiat ja tehisintellekti. Nii on võimalik uurida retseptorid inimkehale sarnasemas keskkonnas ning saada retseptorite kohta täpsemat informatsiooni. Lisaks tegime uue meetodi kasudades ka nanoosakestes olevaid retseptoreid, mille puhul aine sidumist saab mõõta tema pöörlemise kiiruse vähenemise järgi või siis, ülitundliku meetodi korral pildistades klaasi pinnale seotud nanoosakesi. Sellise lähenemine muudab uued meetodid varasematest oluliselt tundlikumateks, võimaldades välja töötada uusi ravimeid, mida saaks tarbida väga väikestes kogusdes. See vähendab omakorda kõrvaltoimete riski ning kahju keskkonnale nii ravimi tootmisel kui ka utiliseerimisel.

Kaitsmine toimub aadressil Ravila 14a–1020 ja Microsoft Teamsis.