Päikese- ja tuuleenergia laialdasema kasutuselevõtuga tekib küsimus, kuidas töötada ümber olelusringi lõppu jõudnud seadmeid. Füüsikalise ja elektrokeemia teadur Meelis Härmas käis Vikerraadio hommikuprogrammis rääkimas, kuidas päikesepaneele ja tuulegeneraatorite jäätmeid teaduspõhiselt käidelda.
Taastuvenergia, nagu päikese- ja tuuleenergia, on mitu korda keskkonnasäästlikum kui põlevkivist saadud energia. Näiteks päikesepaneele kasutades on elektritootmise kliimamõju ligi 50 korda väiksem. Kuigi keskkonnahoidlik tehnoloogia aitab vähendada kasvuhoonegaaside heidet, tekib aja jooksul mure nende jäätmetega: mida teha, kui seadmed enam ei tööta?
Härmase sõnul kasvab ainuüksi päikesepaneelide tootmine igal aastal ligikaudu 26%. Kui sama suundumus jätkub, seisame lähikümnenditel silmitsi suure hulga vananevate seadmetega, mille käitlemiseks tuleb leida kestlikud lahendused.
Härmas selgitas saates, millest koosneb tüüpiline päikesepaneel. „See on nagu elektrooniline võileib – mitmekihiline ehitis, kus on alumiiniumraam, klaas, plastkaitsekihid ja tööd tegev pooljuhtmaterjal,“ kirjeldas ta. Mõningaid komponente, nagu alumiiniumraame, on võimalik üsna energiatõhusalt ringlusse võtta. Samas kujutavad probleemi paneelide õhukesed plastkihid, mille paksus jääb vaid 200 mikromeetri kanti. Nende eraldamine ja töötlemine on keeruline ja seeläbi ka väga kulukas.
Lisaks päikesepaneelidele kuuluvad arutellu ka tuulegeneraatorid, täpsemini nende labad. Teadur nentis, et labade matmine, millest uudistes sageli räägitakse, on kõige kehvem variant üldse. Ta selgitas, et tuulikute labade praktilisi taaskasutuse võimalusi on mitu, alates nende mehaanilisest jahvatamisest kuni keemiliste meetoditeni, nagu solvolüüs ja pürolüüs.
Härmas rõhutas, et taastuvenergia tootmise tagajärjel tekkinud jäätmed ei pea jõudma prügimäele. Olemas on juba tehnoloogiaid, mis võimaldavad materjale tõhusalt ringlusse suunata – oluline on tegutseda ennetavalt ja investeerida kestlikesse lahendustesse.