Sideainete keemiline analüüs aitab mõista Eesti kultuuriväärtusi

Kultuuriväärtuste uurimisel on siiani keeruline olnud sideainete analüüs. Keemia doktorant Eliise Tammekivi arendab analüüsimeetodeid Tartu Ülikooli laborile, et Eesti kunstiväärtustes leiduvaid sideaineid oleks võimalik uurida ja tuvastada Eestis kohapeal.

Vaadeldes mõnda ilusat maali, grafitit või kujukest jäävad meile koheselt silma selle objekti värvid, mis on saadud erineva värvusega pigmentide kasutamisest. Võtame näiteks alloleva tundmatu kunstniku maali: kohe on näha, et kunstnik on maalimiseks kasutanud teiste seas rohelist, sinist ja kollast pigmenti.

Miks püsivad kuivad pigmendiosakesed aga lõuendil ja ei veere maha nagu liivaterad? Kleepimise eesmärgil lisatakse pigmentidele juurde veel üht liiki materjali, mida on raskem silmaga märgata, kuid mis on sama oluline kui pigment – see on sideaine.

Sideained käituvad nagu liim - need "kleebivad" kokku kõik ülejäänud värvi koostisosad. Selleks sobivad mitmed vahad, õlid, vaigud, kaseiin (piima valk) ja isegi munavalge. Tähtis on see, et sideaine kuivades saaks vedelast värvisegust tugev värvikiht. Mõni andekam kunstihuviline suudab kõigest maalile pealevaadates öelda: "Siin on tegemist õlimaaliga!". Palju keerulisem on öelda, kas kasutatud on linaseemne-, mooni- või pähkliõli.

Kahjuks võivad sideaine kuivamisel kerkida esile mitmesugused probleemid. Sideaine struktuur muutub õhuhapniku ja valguse toimel, mistõttu võivad värvid muutuda kollakamaks, punduda või isegi täiesti objektilt maha kooruda. Siin tulebki mängu minu teadustöö Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetooli kultuuriväärtuste töörühmas, kus ma tegelen erinevate sideainete keemilise analüüsiga.

Loe edasi ERR Novaatorist